Nutikas töö ja töökeskkonna tulevik

2013. aastal avaldas briti töökeskkonnanõustaja Andy Lake raamatu Smart Flexibility („Nutikas paindlikkus“). Tollest ajast saadik on ta teinud palju koostööd suurte organisatsioonidega, olles neile abiks töökorralduse ja -keskkonna kaasajastamisel. Samuti on ta koostanud suuniseid nutika töö alal Suurbritannia valitsusele, nagu ka Briti standardi PAS 3000: 2015 – Nutika töökorralduse juhend. Lisaks on ta teinud koostööd Euroopa Komisjoniga programmi Office of the Future („Tuleviku kontor“) raames.

Vastuseks küsimusele nutika töö kohta räägib Andy Lake töökorraldusest sama innukalt kui töökeskkonnast.

„Nutika töö sisuks on töökorralduse kaasajastamine, kasutades uusi tehnoloogiaid ja uues võtmes töökeskkondi. Väga tähtis on usaldusel põhineva töökorralduse juurutamine ja tulemuspõhine juhtimine. Nutika töö korral püüad kõike teha võimalikult paindlikult ja dünaamiliselt. Samas ei piisa uute tehnoloogiate kasutamisest ja töökeskkonna uudsest kujundusest. Pigem tuleb täielikult ümber muuta võimaliku tegevuse olemus.”

Kas me vajame ühist töökohta?

Uute tehnoloogiate kiire areng ja digitaliseerimine, mis mõjutab ühiskonda süvitsi, pakub sisuliselt piiramatuid võimalusi oma töö korraldamiseks ja töö tegemise koha valimiseks. Niisiis, kas tegu on paradigma nihkega, üleminekuga töökeskkonnale keskendumiselt lähenemisele, mis tähtsustab pigem protsessi ja korraldust ega sõltu konkreetsest ruumist?

„Kui töökeskkonna praegune mudel 20. sajandil välja töötati, tõi inimeste, ressursside, dokumentide ja muu ühte kohta koondamine palju kasu. Digimaailmas pakub lisandväärtust pigem detsentraliseerimine, töö ülekanne inimestele, ja dematerialiseerumine, toodete muutumine teenusteks. Antud kontekstis võivad inimesed töötada paljudel erinevatel viisidel. Sellest tõusetub omakorda küsimus, miks üldse kontoris kohal käia? Need küsimused on põhimõttelised. Teadmistööd saab sageli teha mujalt, koostöö on samuti laialdaselt virtualiseerumas. Seega, milleks meile kindel koht, kus töötada? Leidub organisatsioone nagu Wordpress, mis toimivad kõikjal maailmas ja tekitavad sadu miljoneid dollareid käivet, kuid ruume neil peaaegu polegi.“

Muud ruumid peale kontorite

Kuid ei, Andy Lake ei usu, et kontor oleks surnud. Ta on endiselt arvamusel – nagu tõenäoliselt suurem osa meist – et kokkusaamised peavad mingil kujul säilima. Samas on töökoha kontseptsioon, mis kujunes välja tööstusajastul, tema meelest minevikku vajumas.

„Minu jaoks tõstatab see suure küsimuse – mida töö sotsiaalne infrastruktuur endast üldse kujutab? Töökohast rääkides kaldutakse keskenduma üksnes kontorile. Samas, paljud töötavad ju kodus või kohvikutes, kuidas nende ruumidega jääb? Kuidas neid tuleks kujundada ja teenindada?“

Andy Lake kutsub üles arutlusele selle üle, kuidas luua töövõimet toetavaid ruume nii avalikes kohtades kui ka elamutes.

„Minu arvates on suureks poliitiliseks küsimuseks väljakutse esitamine suundumusele, et kodud muutuvad üha väiksemateks. Suurem osa kaasaegseid maju jääb hätta kodust töötamise toetamisega. Näiteks juhul, kui tegelete äriga ja peate vastu võtma külastajaid, puuduvad selleks sobivad tööruumid. Kortermajades võiks mõelda kohalike töökeskuste sisseseadmisele. Mina näen linnades tekkivaid ühiseid tööruume selle muutuva taristu osana, kuid meil on veel pikk tee minna. Nii poliitikakujundajad kui ka arendajad peaksid sammu lisama.“

Koroonaviirus võib saada päästikuks

See intervjuu on tehtud 2020. aasta maikuu lõpul, koroonapandeemia keskel, kus riigid kõikjal maailmas mitmeks kuuks suletud ühiskondi uuesti avavad. Twitter teatas äsja, et lubab oma personalil soovi korral igavesti kodus töötada. Andy Lake usub, et koroonapandeemia võib olla päästikuks, mis niisuguste uudsete töökorralduste arengut tagant tõukab.

„Minu arvates on pandeemia inimeste peades palju tõkkeid maha murdnud. Traditsiooniliselt on niisugustele arengutele tublisti vastu punnitud, lähtudes arvamusest, et me peame saama kokku, nägema kehakeelt ja nii edasi. Kuid see on muutumas; inimesed on mõistnud, et võimalusi on tublisti juurde tulnud. See annab detsentraliseerimistrendile tugeva tõuke. Minu arvates on Twitter selle suurepäraseks näiteks. On selge, et just nutikat tööd eelistanud organisatsioonid olid palju paremini valmis kohandumiseks laialdase kaugtööga.“

Rohkem võimalusi väljas töötamiseks

Pandeemia on praegu mõjutamas meie kontoreid sotsiaalse distantseerumise ja inimeste väiksema tiheduse kaudu. Andy Lake näeb seda vahepealse faasina, kuid ennustab ka mõningaid koroonapandeemiast põhjustatud püsivaid muutusi.

„Minu arvates hakkavad inimesed nõudma palju enam võimalusi töötamiseks väljas või pooleldi avatud ruumides. Lisandub palju rohkem ja paremaid koosolekutehnoloogiaid suuremate ekraanide ning paremate audio-videosüsteemidega. Suurem osa organisatsioonidest on selles osas ajast maas ja inimesed näevad kaugsuhtlusega vaeva – kas tehnilistel põhjustel või tulenevalt sellest, et kohtumiste dünaamika määravad need, kes on füüsiliselt kohal.“

„Ajapikku kohandub kontorite kujundus märksa väiksemate ruumidega, mida kasutatakse intensiivsemalt, kuid vähema arvu inimeste poolt kui praegu. Minu arvates saame seda näha järgmise 5-10 aasta jooksul.“

Hea akustika kui üks võtmetegureid

Andy Lake’i sõnul on akustikaküsimused nutika töö uuele, detsentraliseeritud ja dematerialiseeritud kontekstile vastavuse seisukohast samuti keskse tähtsusega.

„Meie eesmärgiks on nutitööks suurepäraselt sobivate paikade loomine, akustikal on siin täita üks võtmerolle. Samas jäetakse see töökeskkonna projekteerimisel pahatihti tähelepanuta. Seda käsitletakse endiselt mingisuguse luksusena. Olen korduvalt sattunud kohutava akustikaga töökeskkondadesse, mida on tulnud probleemide leevendamiseks tagantjärele ümber ehitada. Kuid mulle tundub, et see on muutumas. Ei tohiks unustada, et inimesed vajavad võimalust helikeskkonna kontrolli all hoidmiseks. Kujundus peab liikuma ruumide suunas, mis on mõeldud erinevat liiki tegevuste jaoks ja pakuvad erinevaid tajukeskkondi, kus inimesed saavad teha valikuid, mis sobivad nii käsiloleva tegevuse kui ka isiklike eelistustega.“

Lõpetuseks – tõenäoliselt kannavad jalad, jalgratas, auto või ühistransport meid tulevikuski kontoritesse. Kuid me jõuame sinna erinevatel aegadel, erineval hulgal ja erinevate eesmärkidega. Klišee ärimehest, kelle kontor on tema taskus, jääb tõenäoliselt veel pikaks ajaks klišeeks.

„Kontor ei ole veel suremas – küll aga mitmekesistumas ja traditsioonilistest piiridest välja murdmas,” võtab Andy Lake kokku.

Tekst: Lars Wirtén