De Werkplaats

Ühes nurgas näeme rühma õpilasi, kes vaatavad hariduslikku telesaadet. Pisut eemal lahendavad kaks poissi aritmeetikaülesandeid. Samas ruumis paneb rühm tüdrukuid pärast kunstitundi asju kokku. De Werkplaats Kindergemeenschap (ehk otsetõlkes: laste kogukond Töökoht) Bilthovenis Utrechti lähedal toimib kui hästi õlitatud masin. Suurel, enam kui tuhanderuutmeetrisel avatud alal liigub 300 last, vanuses viis kuni kaheksa, järgmiste õpitegevuste juurde. See süsteem põhineb 1926. aastal kooli rajanud Kees Boeke filosoofial.

See on avatud õpikeskkond

Paar aastat tagasi kasutas De Werkplaats võimalust kool ümber ehitada ja seda renoveerida. Nad kohandasid hoonet nii, et see ühtiks Kees Boeke filosoofiaga paremini, heites kõrvale traditsioonilise ettekujutuse klassiruumist. Tulemus oli täiesti uus koolimaja, kus tunde antakse ühel suurel ala, avatud õpikeskkonnas.

„Ma ei tea, kust alustada,” vastab Hans Kloosterman, 7. ja 8. aastarühma õpetaja, kui küsime selle kontseptsiooni eeliste kohta. „See on tõesti suurepärane. Igal klassil oli varem oma klassiruum ja uue tegevuse alustamine tähendas, et kogu ruum tuli laudu liigutades ümber korraldada. Mõnikord loodi lapsele, kes ei suutnud keskenduda, vaikne ala koridoris, aga see oli muidugi täiusest kaugel. Nüüd, kui kõik klassid töötavad ühel suurel alal koos, on võimalik iga ruutmeetrit ära kasutada, raiskamata ruumi koridorile ja muule.”

Laudade ümbertõstmine on jäänud minevikku. „Kooli iga nurk on loodud mingi kindla tegevuse jaoks. Nii et kui meil on kunsti- ja käsitöötund, siis läheme stuudiosse. Lapsed, kelle tähelepanu kergesti hajub, lähevad maja vaiksele alale. Kui lapsed niimoodi ringi liiguvad, ei ole vaja klassirummi kohandada.”

Avatud õpikeskkond annab vabaduse

De Werkplaats Kindergemeenschap ei ole esimene avatud õpikeskkonnaga algkool. Kooli õpetaja Jeroen Goes sai inspiratsiooni De Witteringi algkoolist Rosmalenis. „Ka see kool töötab ühe suure ala peal. Just seda me otsisimegi, sest tahtsime vältida eraldi klassiruume. Meie näeme asja nii, et keskkond peab kohanema lapse järgi, mitte vastupidi. Avatud ruum annab lapsele palju rohkem vabadust ülesannete tegemisel ning otsustamisel, kus ja kellega koos ta neid teeb. See annab lapsele iseseisvuse, mida on vaja otsuste langetamiseks ja läbimõtlemiseks. Lapsed on ringi liikudes palju innukamad.”

Selgem kogukonnatunne

Seda kinnitab Lennart (10), kes on seitsmendas aastarühmas: „Ma istun lugusid kirjutades alati akna ääres, muidu mul ei teki mõtteid.” Samuti meeldib talle, et saab koos töötada teiste klasside lastega. „Nüüd saan ma ikkagi oma sõbra kõrval istuda, kuigi ta jäi aasta maha.”

Kuid kasulik ei ole see ainult õpilastele; ka õpetajad lõikavast sellest tulu, ütleb õpetaja Hans Kloosterman: „Niimoodi on töötamine palju vähem piiratud kui väikeses klassiruumis. Ja see, et kõik on avatud, tähendab, et ma näen kohe, millega kõik lapsed tegelevad. Eri klasside lapsed vahetavad mõnikord kohti, mis soodustab ühtekuuluvustunnet. Lapsed, keda ma õpetan, ei ole enam minu, vaid meie lapsed. Me aitame üksteist ja nüüd on kogukonnatunne palju selgem.”

Tulemus: vaiksem kool

Võiks ju arvata, et ala, kus on 300 koolilast, on palju lärmakam, aga see on tõest väga kaugel. Kool ei ole mitte kuidagi muutunud lärmakaks. Selle saavutamiseks keskendus Kees Willems algselt hoone akustikale.

„Sealt kogu protsess algabki. Kui akustika pole õige, kukub kogu see hariduslik kontseptsioon läbi. Kui inimesi segab üksteise tekitatud müra, hakkavad nad ehitama seinu, mis nullib kogu selle kontseptsiooni ja viib meid algusesse tagasi. Kõige olulisem füüsiline tingimus on hea akustika. Hea akustikata on tulemuseks ebaterve hoone. Kui teised tekitavad lärmi, on inimestel kombeks hakata valjemini rääkima, et neid kuulda oleks, ja see võtab rohkem energiat. Teiste tekitatud lärm ka ärritab inimesi, mis mõjutab keskendumisvõimet. Ja kui lapsed ei suuda keskenduda, ei saa nad õppida.”

Vajalikud on heli neelavad materjalid

Avatud õpikeskkonnaga hoone nõudmised erinevad tavalisest klassiruumist. Akustikaala nõustajal, Jeroen Vugtsil, paluti tagada, et need nõudmised oleksid täidetud, ja tulemused räägivad enda eest. Arhitektiga nõu pidades kasutati akustika optimeerimiseks paljusid heli neelavaid materjale konstruktsioonis endas, aga ka seintes ja akustilistes lagedes, mis saadi ettevõttelt Ecophon.

„Meile meeldib Ecophoni praktiline lähenemine. Nad teavad akustikast palju ja teevad palju uuringuid müra mõjust klassiruumis. Kui laed müra ei neela, tekib kanalaefekt – ja see pole lapsele kaugeltki täiuslik õpikeskkond.”

Hans Kloosterman nõustub: „Ma saan lastega rääkida normaalsel hääletoonil, häirimata teist õpetajat, kes töötab mõne meetri kaugusel. See toimib väga hästi – me ei sega üksteist.”

Tema jaoks on see kõigile kasulik olukord. „Siin peitubki tulevik, see on kindel.”

Tekst: Rhijja Jansen

Fotod: De Beeldredaktie/Erik van´t Woud 

Märkus: Klasse nimetatakse Hollandi algkoolides rühmadeks, kus 1. rühm on 4-aastastele ja 8. rühm 12-aastastele.