Traditsiooniline ruumiakustika hindamine tähendab paljudel juhtudel üksnes järelkõla kestuse mõõtmist. Kõvas ruumis sellest tavaliselt piisab, kui võtta ruumiakustika kirjeldajaks üksnes järelkõla kestus. Siin olenevad nii helitase kui ka järelkõla kestus suuremal või vähemal määral üksnes ruumis toimuva helineeldumise kogusummast. Kui järelkõla kestus ja heliefekt, mille heliallikas ruumi välja saadab, on teada, siis saab arvutada ruumi helitaseme. Tegelikkuses on kõva ruum aga väga haruldane.
Kõvas ruumis saab järelkõla kestuse kindlaks määrata Sabine’i valemi järgi:
|
T=0,16 x V/A (s)
|
kus
T = järelkõla kestus sekundites
V = ruumi ruumala m3
A = ekvivalentne neeldumispind m2
Ekvivalentne neeldumispind A kirjeldab heli neeldumist ruumis. Kui ruum on tühi ja helineeldumise tase on peamiselt määratud neeldumisega lakke, põrandasse ja seintesse, siis A = αlagi x Slagi + αpõrand x Spõrand + αsein x Ssein, kus α on helineeldumistegur ja S ruumi vastava piirkonna pindala. Seejuures eeldame, et kõigi seinte neeldumistegur on üks ja sama.
Sabine’i valem näitab, et järelkõla kestus oleneb ainult terve ruumi koguneeldumisest ja mitte neeldurite paigutusest ega mööbli ja muude ruumisisustuselementide heli laiali paiskavast toimest. Eeldatakse, et heliväli on hajus, mis tähendab, et heli hajub ruumi igas punktis sama intensiivsusega kõigis suundades.
Helitaseme alanemine, mille annab neeldumispinnaga A lisaekvivalent hajusa heliga ruumis, on
|
ΔL=10 x log((A0+A)/A0) (dB) |
kus A0 on olemasolev ekvivalentne neeldumispind selles ruumis. Kui näiteks tühjas, akustilise laeta ruumis A0=10 m2 ja akustiline lagi annab juurde A=40 m2, alaneb helitase 7 dB.