Püsiolekus heliväli neelava lae ja heli laiali paiskavate objektidega ruumis. 

Neelava laega ruume esineb sagedamini kui muid ruume. Neis ruumides ei olene järelkõla kestus üksnes neeldumisest. Tähtis roll on ka heli laiali paiskavatel ruumi sisustuselementidel, ruumi kujul ja sellel, kuidas neeldurid on paigutatud. Siiski oleneb helitase peamiselt ruumi koguneelduvusest. Mida rohkem neelduvust ruum pakub, seda madalam on helitase.

Neelava laega ruumis on võimalik eristada kaht olukorda, mida me nimetame püsiolekuks ja järelkõlaks. Püsioleku korral kiirgab heliallikas heli pidevalt, mistõttu on ruumis konstantne helitase. Isegi neelava laega ruumis on heli püsiolekus suuremal või vähemal määral hajuv. Seetõttu saame helitaseme alanemise kindlaks määrata samamoodi kui kajavas k eespool kirjeldatud kõva ruumi puhul.

Heliväli heli hääbumise ajal neelava laega ruumis.

Järelkõla korral on situatsioon mõnevõrra keerukam kui püsioleku korral.
Kui lülitada heliallikas välja, kaovad laeneeldurit tabavad helilained tunduvalt kiiremini kui helilained, mis kanduvad edasi lae ja põrandaga peaaegu paralleelselt. See on mõistagi seotud tõsiasjaga, et suur osa laeni jõudvast helienergiast lihtsalt neeldub.

Kui ruumis ei ole sisustusobjekte ning kui seinad ja lagi on madala neelavustasemega tasased pinnad, määrab järelkõla kestuse lae neelavus juhusliku riivamise korral ning seinade ja põranda neelavus. Juhusliku riivamise all mõistetakse siin seda, et helilained kanduvad edasi lae ja põrandaga peaaegu paralleelselt. Juhusliku riivamise korral on lae neelavustegur sageli tunduvalt väiksem kui tavaliselt märgitud neelavustegur. Sel juhul on järelkõla kestus märksa pikem, kui võiks Sabine’i valemi järgi tehtud arvutuste kohaselt eeldada.

Kui ruum on sisustatud, siis laguneb riivamiste heliväli tükkideks ning osa horisontaalsest energiast suunatakse üles laeneelduritesse. Sellise heli laialipaiskamise tulemusena on järelkõla kestus lühem. Ruumis, kus peamine neeldumine toimub laes, väljendub mitteneelavate sisustusobjektide mõju seetõttu samuti suurema neelduvusena.

Järelkõla kestuse arvutamine 

Neelava laega ruumi järelkõla kestuse arvutamisel tuleb arvestada järgnevaga:

1. laeneelduri neelavustegur juhusliku riivamise korral;
2. heli laiali paiskavate ja heli neelavate sisustuselementide neelav efekt;
3. seinte ja põranda neelavustegur;
4. neeldumine õhus.

 

Järelkõla kestuse kõver järgmiste klassiruumide puhul:

a) tühi ruum
b) a + neelav lagi
c) b + riiulid, kapid ja mööbel piki seinu
d) c + toolist ja väikesest lauast koosnevad õppekohad, mis on jaotatud laiali üle kogu põranda.

 

Järelkõla kestuse kõver neelava laega ruumis.

Ruum sisaldab ainult väikest arvu heli laiali paiskavaid objekte. Kõver näitab ebaühtlast teekonda, kusjuures kõvera algussektoris väheneb helienergia kiiresti ning seejärel hilisemas osas vähenemine aeglustub. Algsektoris vastab kõvera kalle üsna hästi Sabine’i valemi järgi arvutatud kõvera kaldele. See näitab, et hajus heliväli tekib täpselt selles punktis, kus me heliallika välja lülitame, s.o püsioleku puhul. T20 ja T30 hindamisel hinnatakse aga kõvera hilisemat sektorit ning see vastab riivamisväljale.

Esimese 50 ms jooksul pärast otseheli toimuvad peegeldused aitavad kõne mõistetavusele kaasa ning seega peetakse neid kasulikuks peegelduseks. Hiljem saabuv heli võib kõne mõistetavust halvendada. T20 ja T30 ei hinnata enne, kui helitase on langenud 5 dB võrra, seepärast varaste peegelduste mõju neisse kirjeldajatesse sageli ei kaasata. Kui hinnatakse ainult järelkõla kestust (T20, T30), jäetakse subjektiivse kogemuse seisukohast oluline akustiline teave tähelepanuta. Selles mõttes on helitase ja varased peegeldused olulised. Neid komponente järelkõla kestusesse ei kaasata. Seepärast on väga tähtis täiendada järelkõla kestust muude ruumiakustika kirjeldajatega (G, C50, STI), mis on eelkõige seotud nende aspektidega. Kirjeldajad võivad ruumiti erineda, kuigi järelkõla kestused on samad, ning need kirjeldajad kujutavad tajutavat subjektiivset erinevust paremini.